Filtreerimata reaalsus illusioonide maailmas

Ehedust ei leia lihvitud piltidest, mida me kureerime, vaid vaiksetest hetkedest, kus on ehtne side ja enese aktsepteerimine.

Taas kord istun ühes oma lemmikkohvikus Euroopas, võluvas Alaçatı linnakeses. See linnake, kunagi purjelaudurite pelgupaik, oli riik, kus ainsaks tegevuseks oli tants tuulega vee peal. Madal vesi kutsus algajaid seda spordiala kartmatult ja innukalt omaks võtma. Peale mõne tagasihoidliku kohviku, mis pakkusid puhkust ja lihtsust, polnud seal suurt midagi vaadata.

Kümme aastat hiljem on muutuste tuuled sellest paigast üle käinud. Nagu seened pärast vihma on kerkinud butiikhotellid ja head restoranid, muutes selle ihaldatud sihtkohaks. Kohalikud turistid voorivad siia mitte vaikuse ega purjelauasõidu pärast, vaid selleks, et teha selfisid ja ehitada oma vapustava elu digitaalseid lugusid. Nad paraadivad ringi, jäädvustades end põgusatel näiliselt glamuursetel hetkedel, innukad kiitlema, et külastasid seda äsja moodi läinud paika. Nende postitused tilguvad kureeritud rõõmust ja iga pilt tõendab, kui lõbus neil selles niinimetatud maagilises kohas väidetavalt on.

Selles metamorfoosis näeme inimliku iha olemust: olla nähtud, olla kadestatud, olla osa millestki endast suuremast. Ometi sosistab pinna all linnakese hing lihtsamatest aegadest, mil rõõmu leiti tuule embusest ja lainete tantsust.

Istun oma tavalises nurgalauas, kust avaneb panoraamvaade lakkamatule inimvoolule. See kohvik, haruldane varjupaik, kus caipirinha valmistatakse hoolega, on minu pühamu. Kokteili nautides libiseb mu pilk vastaslauda. Seal istub ilus tüdruk, kes on muutunud kummaliseks nähtuseks: juuksed värvitud ebatõenäolisse blondi tooni, kontaktläätsed, mis annavad silmadele häiriva sinise, ja huuled nii täis pumbatud, et need meenutavad valesti läinud geenikatset, milles võis osaleda ka part. Tema eksiteel iluotsing oli untsu läinud. Mu sõber märgib: „Selline tüdruk, kes suudab iga heteromehe geiks muuta,“ ja see märkus jääb õhku rippuma, raske irooniast ja tegelikkusest. Tüdruk vaatab iga paari minuti tagant telefoni ja kohendab närvilise täpsusega juukseid. Süüdi on sotsiaalmeedia, ütlen talle. Need noored, kes on eksinud FaceTune’iga töödeldud ja filtritega kaetud piltide labürinti, on hakanud uskuma, et ilu on juuksevärvi, silmatooni või huulte täidluse küsimus. Nad ajavad taga illusiooni, nende identiteet lahustub pikslitesse ja nad ei märka oma otsingu vaikset tragöödiat.

See on nagu närvivapustuse retsept, mis on kenasti pakendatud sotsiaalmeedia väljakutseks.

Mäletan, kui kuulsin esimest korda BeRealist. Mu sõber selgitas, et mõte on jagada kord päevas sõpradega üht ehedat hetke oma elust. Saad teavituse ja sul on kaks minutit, et foto postitada. Ütlesin: „see kõlab tõeliselt kohutava ideena.“ Hüpe tänasesse: tüdruk ärkab, käib duši all, teeb soengu, meigib end, paneb selga värskelt triigitud pidžaama ja ronib siis tagasi voodisse. Ta teeb selfi ja kirjutab juurde: „Ärkasin sellisena.“ Kõik ta sõbrad näevad fotot ja mõtlevad: „Mina näen ärgates kohutav välja!“ Teiste rakendustega on sul vähemalt piiramatult aega, et oma pilti filtreerida, kohendada ja kureerida. Aga kas sa üldse suudad ette kujutada, millise hullumeelse surve BeReal teismelisele paneb? Sundida teda alati täiuslik välja nägema ja alati midagi huvitavat tegema? See on nagu närvivapustuse retsept, mis on kenasti pakendatud sotsiaalmeedia väljakutseks.

Lennul São Paulosse sattusin istuma 18-aastase noormehe kõrvale. Uudishimust küsisin, milliseid sotsiaalmeedia rakendusi ta kasutab. Ta ütles, et Instagrami. Ta mainis ka, et oli varem BeRealis, kuid loobus. Ta rääkis, et alguses, kui tal oli seal umbes kümme sõpra, olid inimesed ehedad ja jagasid oma elu naljakaid ja varjamatuid hetki. Aga mida rohkem sõpru liitus, seda enam muutus platvorm enesereklaami ja kiitlemise lavaks, luues halastamatu võistluse õhkkonna. Ta tunnistas, et selliste rakenduste nagu BeReal ja Instagram kasutamine jätab talle tihti tunde, et temast ei piisa. Värske tudengina, kes töötab ots otsaga kokku tulemiseks õhtuti ja nädalavahetustel osalise koormusega, puudus tema elust sagedaste väljaskäikude, reiside või restoranikülastuste glamuur. Ta tundis, et tema olemasolu on rida väikseid kaotusi, mis eristub teravalt teda ümbritsevate inimeste näiliselt edukast elust. Surve esitada oma elust idealiseeritud versioon oli rusuv ja süvendas sügavat läbikukkumise tunnet.

Me usume sageli, et naabri muru on rohelisem, mõistmata, et elu koosneb enamjaolt argistest hetkedest. Päris elu paljastab tihti meie olemasolu tüütu tegelikkuse: meie voodis, tööl, jõusaalis, videomänge mängimas, Netflixi vaatamas või töötamas. Kui püüda midagi jõuga ehedaks ja autentseks teha, on tulemus sageli vastupidine: see sunnib meid igaks juhuks ripsmetušši peale kandma ja püüdma argist katta kunstliku tähtsuse kihiga.

Sotsiaalmeedia on mandunud pealiskaudsuse ookeaniks. Mäletan hetke, mil kohutav tulekahju neelas Notre-Dame’i katedraali – sündmus, mis katedraali tohutut ajaloolist tähtsust arvestades tekitas sügavat kurbust. Ometi täitus mu Facebooki voog peaaegu kohe sõprade fotodega, kus nad katedraali ees poseerisid ja oma Pariisi-puhkust uhkelt esitlesid, justkui oleksid leegid pakkunud vaid maalilist tausta nende eneseimetlusele.

Kas meie ebakindlus on nii sügav, et haarame igast võimalusest oma lugu upitada, ükskõiksed meie ümber põleva maailma suhtes?

Sai selgeks, et paljude jaoks polnud tulekahjul erilist emotsionaalset kaalu; see oli lihtsalt võimalus enesereklaamiks, juhus oma reise ja kureeritud elamusi eputada. Sõprade ja võõraste postitusi kerides leiame end sageli maadlemas kummalise võõrandumistundega. Kelleks me oleme saanud? Kas meie ebakindlus on nii sügav, et haarame igast võimalusest oma lugu upitada, ükskõiksed meie ümber põleva maailma suhtes? Sellistel hetkedel ei saa jätta küsimata, kas need sõprused on ehtsad, ja mõtlemata, kas me näeme mitte oma sõprade elu, vaid nende sügavaimate ebakindluste moonutatud peegeldust.

Ma kujutan ette teistsugust inimkonda, mis juurdub empaatias, mõistmises ja ehtsuses. Kui tunneme end piisavalt turvaliselt, et paljastada oma tõeline mina ja ära tunda tõde teistes, loome sidemeid nendega, kes on sama ehedad. Meie südamest tulevad vestlused, kohvi kõrval jagatud naer – need on niidid, millest kootakse meie sõprused ja kogukonnad. Just neis lihtsates hetkedes leiame õnne, armastuse ja kuuluvustunde ning võitleme üksindusega, mis nii sageli meie elule varju heidab. Peame meeles pidama, et ehtsust ei leidu lihvitud piltides, mida me kureerime, vaid vaiksetes hetkedes, mil oleme tõeliselt ühenduses ja võtame end omaks.

Valigem argise tähistamine ja oma haavatavuse omaksvõtmine. Kui otsustame näidata oma tõelist mina — nii veebis kui ka päriselus — võime end vabastada võrdlemise, pealiskaudsuse ja isekuse ahelatest. Alles siis saame hakata hindama meie ühise inimlikkuse sügavat ilu. Meie ühisel teekonnal, mida märgivad jagatud kogemused, võime taas avastada oma elus peituva maagia — filtrita tegelikkuse, mis igatseb, et see omaks võetaks. Ja selles embuses ärkame me tõeliselt ellu.