Igaüks on superkangelane

Kas parema maailma võti pole mitte meie endi käes?

Kui tundub, et maailm laguneb koost, pole midagi loomulikumat kui otsida kangelast, kes tuleks ja kõik korda teeks. Aga kas parema maailma võti pole mitte meie endi käes?

Mõni päev tagasi sõitsin pärastlõunal autoga, kui märkasin, et minu ees olev auto siksakitab parema ja vasaku sõiduraja vahel. Juht rääkis ilmselgelt telefoniga, nägin, kuidas ta telefoni käes hoidis. Mõistes, et ta seab mind ja teisi ohtu, tegin seda, mida pidasin õigeks: andsin signaali, et teda hoiatada.

Selle asemel, et telefon käest panna, otsustas ta auto seisma jätta ja mind signaali andmise eest sõimata! Ta vajutas järsku pidurit lihtsalt selleks, et mind ärritada, ja nii ma peatusin. Tulemus: minu taga sõitnud veoauto, veel üks hajameelne juht, sõitis mulle otsa. Ja kas sa arvad, et see juht peatus, et vabandust paluda ja kindlustusandmeid vahetada? Kaugel sellest. Ta lihtsalt vajutas gaasi ja sõitis minema. Sel hetkel hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin: „Tõesti? Kas me oleme muutunud nii vihaseks, isekaks ja väiklaseks ühiskonnaks?“

Sellised hetked panevad mind tundma, et vajame meeleheitlikult kangelast. Mitte ainult sellepärast, et asjad pole sugugi hästi, vaid sellepärast, et on nii palju küsimusi, millele vajame vastuseid... Kas Covid-19 loodi laboris? Kas võime nakatuda rohkem kui ühe korra? Kas peaksin käsi pesema 17 või 83 sekundit? Oleme selle haigusega tegelenud juba kuid ja ikka on nii palju, mida me ei tea. Rohkem kui pooled antikehatestidest annavad vale tulemuse. Me ei saa end ikka veel vaktsineerida ega terveks ravida.

Ja kus see kangelane on? Lapsena on meie eeskujuks vanemad. Suureks saades vaatame üles oma ülemustele, poliitikutele ja juhtidele. Ootame, et need inimesed juhiksid meid läbi raskete aegade. Meie juhid annavad meile lootust. Ilma nendeta oleme eksinud abituse ja lootusetuse tunnete keskel. Toidame oma hirme, masendust ja ärevust. Kahjuks saab üha selgemaks, et selle pandeemia ajal jääb meil sellisest juhtimisest puudu.

Meie õnnetusi täis uudisvood võimendavad hirmu lakkamatult.

See, et oleme koju suletud, ei käi sõpradega väljas ega näe oma peresid, nõuab meie vaimselt tervisele oma hinna. Karantiini ajal oleme tohutu stressi all ja veel hullem on siis, kui veedame rohkem aega sotsiaalmeedias, kus sisu on moonutatud, et sel oleks suurem emotsionaalne mõju, ja eesmärk on saada võimalikult palju tähelepanu. Meie õnnetusi täis uudisvood võimendavad lakkamatult uudiseid Covid-19 juhtumite või surmade arvu kohta.

See, mida me internetis näeme ja loeme, tekitab ebamõistlikku hirmu. Paljud tunnevad, et kaotavad kontrolli, ja püüavad teha kõike, mis vähegi võimalik, et end turvalisemalt tunda. Isegi kui see tähendab midagi, millel pole erilist mõtet, näiteks poodi minna ja osta tohutu koguse tualettpaberit või piima. Teised kardavad tõsiselt surma. Muidugi ei taha keegi surra. Meil kõigil on tuleviku jaoks ambitsioonid ja eesmärgid. Ometi mõtlen, kas see mure riske iga hinna eest vältida ei takista meid elamast olevikus, elamast neid hetki, mida peaksime hoidma kui aaret.

Nii suure segaduse keskel on loomulik tunda end üksiku ja ebaturvalisena. Selle asemel, et lasta hirmul meid veel isekamateks inimesteks muuta, võib seda pandeemiat näha kui võimalust käituda teisiti, väljendada ka häid tundeid, saada inimestele lähemale ja tuua välja oma parim mina.

Kangelane olla tähendab leida iga päev jõudu oma hirmudest üle saada, pidada silmas kõigi heaolu, mitte ainult enda oma.

Lõppude lõpuks arvan, et just seda kangelane olemine tähendabki: leida iga päev jõudu oma hirmudest üle saada, pidada silmas kõigi heaolu, mitte ainult enda oma, teha õigeid ja olulisi otsuseid, isegi kui need on kõige raskemad. Rasketel aegadel peame olema üksteise vastu lahkemad. Kui kõik on lahkemad ja abivalmimad, saame lõpuks luua tervema ja õnnelikuma ühiskonna. Ja isegi kauem elada: uuringud on näidanud, et õnneliku seltsieluga inimesed elavad kauem kui üksildased.

Nendel rasketel aegadel peame levitama kaastunnet, empaatiat ja lahkust. Pea meeles, et need ajad on rasked kõigi jaoks. Nagu üks Šoti teoloog kord ütles: „Ole lahke. Me kõik peame lahingut, millest keegi ei tea.“ Nüüd on aeg pakkuda hoolt, armastust ja tuge oma sõpradele, peredele ja kõigile enda ümber. Nüüd on aeg luua tugevamaid sidemeid.

Selleks pole keepi vaja. Kui usud, et internet võib tuua välja kangelase meis kõigis — lahkema, inimlikuma, sellise, kus iga sõnumi teises otsas on päris inimene —, siis allkirjasta petitsioon ja aita ehitada inimlikku võrgustikku.