Saudade

Saudade tuletab meile meelde, mis oli hea — ja mida me oleme ikka veel võimelised looma.

Ma ei unusta kunagi, kuidas ma esimest korda sõna saudade kohtasin. See oli pärast Orkuti sulgemist. Äkitselt hakkas kogu maailmast sõnumeid saabuma. Paljud ütlesid sama: „saudade do Orkut“. Alguses arvasin, et inimestel on lihtsalt veebisaidist puudus. Aga see sõna kerkis üha uuesti esile ja tundus raskem kui nostalgia.

Saudade on portugalikeelne sõna igatsuse kohta, kuid inglise keeles pole sellele täpset vastet. Saudade on tunne, meeleolu. Meremeeste vaikus, kes kaldalt lahkudes hüvastijätuks lehvitavad, lootes ühel päeval tagasi tulla. See on valu millegi puuduva pärast, inimene, kes sa varem olid, kuid kelleks sa enam kunagi tagasi ei saa. Armastus, mis läks kaduma.

Kui ma olen oma Brasiilia sõpradelt küsinud, selgitavad nad, et saudade pole lihtsalt millestki puudust tundmine. See on valu millegi kadunu pärast. Mitte ainult inimene või koht, vaid sinu enda varasem versioon. See on sõna hetke jaoks, mil sa mäletad, et olid tõeliselt õnnelik — ja tead, et tagasi ei saa.

Üks sõber ütles mulle: „Mul on puudus pühapäevastest õhtusöökidest, mööda maja kajavast naerust, kuhugi kuulumise tundest.“ See ongi saudade. Mälestus, mis elab sinu luudes.

Ma tunnen saudade’t oma isa järele. Ta suri liiga vara, kuid jättis jälje. Ta oli kirurg, kes ravis inimesi sõltumata sellest, kas nad suutsid maksta. Ta juhtis alandlikkuse ja kaastundega, mitte ambitsiooniga. Kui ta suri, jäi terve linn seisma. Ma arvasin, et minu lein on isiklik, aga kui inimesed mind tänaval peatasid, et rääkida, kuidas ta neid oli aidanud, mõistsin, et tema elu oli loonud ka nende saudade.

Ma ei kavatsenud kunagi midagi sellist luua. Kui ma Orkuti lõin, tahtsin lihtsalt inimesi üksteisele lähemale tuua. Asi polnud mõõdikutes ega brändis — asi oli sidemes. Tollal tundus internet veel võimalusi täis. Inimesed ei kujundanud endast pilti nii nagu praegu. Nad lihtsalt olid kohal: kohmakad, naljakad, lahked, segased, ehtsad. Ma tunnen Orkuti järele saudade’t, sest mäletan aega, mil internet pani meid tundma end lähedasemana, mitte üksildasemana. Mil kogukond tähendas lahkust. Mil side tähendas kohalolu.

Ma tunnen Orkuti järele saudade’t, sest mäletan aega, mil internet pani meid tundma end lähedasemana, mitte üksildasemana.

Ja siis oli see kadunud. Ei mingit teadaannet, ei mingit hüvastijättu. Orkut suleti, et teha ruumi Google Plusile. Kuid sõnumid, mida ma pärast sain, ütlesid mulle, et inimestel polnud puudus lihtsalt veebisaidist. Neil oli puudus sellest, mida see esindas: ajast, mil internet tundus inimlik.

Muidugi polnud Orkut täiuslik. Oli vigu ja asju, mida me õigesti ei teinud. Aga ma olen jõudnud veendumusele, et saudade ei tähenda mineviku idealiseerimist. See tähendab, et tunned ära, mis oli oluline, ja mõistad, miks selle kaotamine valus on.

Hiljuti lugesin Sarah Wynn-Williamsi raamatut Careless People: A Cautionary Tale of Power, Greed, and Lost Idealism. See pole lihtsalt raamat Facebookist — see on juhtumiuuring moraalsest läbikukkumisest. Ettevõtte endine juht Wynn-Williams jälgib, kuidas sisemised otsused seadsid kasvu ja kaasatuse inimeste heaolust ettepoole. Ta näitab, kuidas Facebook hakkas haavatavust käsitlema kui võimalust optimeerimiseks: eneses kahtlevaid teismelisi liigitati, jälgiti ja neile pakuti sisu, mis oli loodud neid kerimas hoidma — isegi kui see nende meeleheidet süvendas.

Kõige rohkem rabas mind mitte ainult kahju, vaid selle tahtlikkus. Need polnud süsteemi tõrked. Need olid strateegilised valikud, mille tegid inimesed, kes sageli teadsid täpselt, mida nad teevad.

Wynn-Williams kirjutab selle inimese selgusega, kes on masinat seestpoolt näinud. Tema raamat pole paljastus — see on hoiatus. See palub meil silmitsi seista sellega, mis juhtub, kui platvormid muutuvad liiga võimsaks, kui ambitsioon teeb loojad pimedaks oma töö tagajärgede suhtes, kui ettevõtted vastutavad rohkem oma investorite kui inimeste ees, keda nad teenivad.

Ja see kahju pole abstraktne. Miljonid noored veedavad nüüd päevas loendamatuid tunde ökosüsteemis, mis vaikselt õõnestab nende minatunnet. Depressioon, ärevus ja enesevigastamine kasvavad teismeliste seas järsult. Paljud tippjuhid, kes aitasid neid platvorme luua, ei luba isegi oma lastel neid kasutada. Nad teavad selle hinda.

See ei juhtunud kogemata. See juhtus, sest otsuseid tehti ükskõiksusest, inimlikkust ja ühiskonda eirates. Otsused, mille tegid võimul olevad inimesed. Inimesed, kes teadsid täpselt, mida nad teevad. Ja nad tegid valiku. Nad valisid kaasatuse vaimse heaolu asemel. Nad valisid kasvugraafikud inimväärikuse asemel.

Nad valisid kaasatuse vaimse heaolu asemel. Nad valisid kasvugraafikud inimväärikuse asemel.

Kui Orkut suleti, ei kaotanud me pelgalt midagi tehnilist — me kaotasime midagi sotsiaalset ja kultuurilist, midagi meie ühises psüühikas. Ruumi, kus inimesed tundsid, et neid nähakse. Kus sidet ei mõõdetud meeldimistes, vaid tähenduses. Kui inimesed ütlevad, et neil on Orkutist puudus, ei usu ma, et neil on puudus oma vanadest postitustest. Neil on puudus tundest, et ollakse kodus. Sain sõnumeid kasutajatelt üle kogu maailma, kes said taas ühendust vanade sõprade ja perega, lõid ja hoidsid sõprussuhteid — leidsid kuuluvustunde. „Orkut on ainus koht, kus ma tunnen, et mind nähakse,“ ütles mulle kord keegi, mäletan.

Saudade tuletab meile meelde, mis oli hea — ja mida me oleme ikka veel võimelised looma. See ei vaata ainult tagasi. See küsib: mida me tehnoloogialt nüüd tahame? Milline näeks välja tööriistade loomine, mis seavad esikohale kogukonna, väärikuse ja rõõmu?

Armastust ei saa sulgeda. Tähendust ei saa algoritmiga ära kustutada.

Armastust ei saa sulgeda. Tähendust ei saa algoritmiga ära kustutada. Kui me kuulame saudade tunnet, mitte ainult kui kaotust, vaid kui mälestust ja lubadust, võib see meid suunata millegi parema poole. Mitte tagasipöördumine — vaid uuenemine.