Lugupidamine

Austus on vastastikkuse tants. Et meid austusega koheldaks, peame seda ise esmalt vabalt pakkuma.

Elu kirjus koes ei ole ma end kunagi tätoveeringuga ehtinud. Minu jaoks tähendab tätoveering ihusse söövitatud lepingut, püsivat kohustust, millest pole lihtsat väljapääsu. Maailm on täis märke, mis meenutavad kunagisi poiss- ja tüdruksõpru, kes on ammu mälestuseks tuhmunud — tindiga jäädvustatud meenutusi armastusest, mis kord õitses ja siis kustus. Kui kõnnin oma lapsepõlve tuttavatel tänavatel, märkan paljusid tätoveerimissalonge, mis on sinna tekkinud ja end sisse seadnud. Kohtan palju Z-põlvkonna noori, kelle nahka on kirjutatud nende teekonna ja lugude tunnistused.

Hiljutisel taksosõidul İzmiris ei suutnud ma juhti tähele panemata jätta. Tema nägusus tõmbas pilku, kuid tõeliselt köitis mind tätoveering tema vasaku kulmu kohal. Sinna oli söövitatud sõna „austus“ — püsiv märk, mis vihjas nähtamatule loole, varjatud keerukusele meie põgusa kohtumise pinna all.

Hakkasin juhiga juttu ajama ja küsisin, mis lugu on tema tätoveeringu „austus“ taga. Ta rääkis, kuidas inimesed olid teda kohelnud julmalt ja ebaõiglaselt, täiesti ilma austuseta. Kui ta oli just sõjakooli astumas, otsustas ta selle sõna oma nahale kirjutada. See oli valus meeldetuletus lugupidamatusest, mida ta oli talunud, ja sümbol sellest, kui sügav tähtsus austusel tema elu koes oli.

Oma lugu rääkides hakkas juht telefonis pilte lappama ja näitas uhkusega särgita jõusaalifotosid. Ilmselt valmistus ta parajasti mingiks kulturismivõistluseks, kui ta sõjaväkke kutsuti. Aga see on, nagu öeldakse, hoopis teine lugu ega puutu sellesse artiklisse.

Austus on püha niit, mis läbib meie olemuse tuuma ja meie sidemeid teistega. Kui räägime armastusest, tõest, aususest, lojaalsusest ja väärikusest, jätame selle elutähtsa vooruse sageli tähelepanuta. Ometi just austuse puudumine tekitab ühiskonnas kõige sügavamaid haavu. Ahistamine, kiusamine, poliitiline lõhestumine ja sõjad saavad kõik alguse austuse puudumisest.

Just austuse puudumine tekitab ühiskonnas kõige sügavamaid haavu.

Orjus on ülim lugupidamatus püha vabaduse ja väärikuse vastu, mis elab igas hinges. Rassism, mis Ameerika Ühendriikides avaldub lugupidamatusena mustanahaliste või Aasia päritolu kogukondade vastu, purustab inimliku mitmekesisuse kauni mosaiigi. Geivastased liikumised, mis eiravad jämedalt seksuaalset sättumust, salgavad jumalikku õigust vabalt armastada. Võõraviha õõnestab kultuurierinevuste rikkalikku kudet, mis meie maailma rikastab. Keskkonna hävitamine on ränk lugupidamatus sellesama maa vastu, mis meid toidab ja ülal hoiab. Iisraellaste ja palestiinlaste vastastikune lugupidamatus oma ühise inimlikkuse ning teineteise rikka kultuuri- ja ajalookoe vastu hoiab käigus traagilist vägivalla, lõputu konflikti ja sõja ringi.

Austus on vastastikkuse tants. Et meid austusega koheldaks, peame seda ise esmalt vabalt pakkuma. Minu isa, kes lahkus siit ilmast liiga vara, oli mu eeskuju ja austuse kehastus. Tema elu oli kude, mis oli põimitud sõpruse ja siira lugupidamise niitidest kõigilt, kes tema teele sattusid. Kui ta suri, austas teda kogu linn, sulgedes matuse ajaks oma poed. Tema kirstu kandsid sõbrad õlgadel linna keskusest kalmistuni. Kui ta mulda sängitati, püüdsin vaevaliselt pisaraid tagasi hoida. Onu lohutas mind õrnalt ja ütles, et nutmine oleks lugupidamatu. Mul kulus palju aastaid, et tema mõtet mõista. Sain aru, et mu pisaraid, ehkki siirad, võidi näha isekuse märgina või usu puudumisena sellesse, et mu isa hing läheb rahus üle teise ilma.

Inimaju on omaette imeline universum: sada miljardit neuronit ja üle saja triljoni sünaptilise ühenduse, rohkem kui meie galaktikas on tähti. See sügav keerukus toob esile iga inimese ainulaadse ja erakordse olemuse. Peame austama inimesi enda ümber, tunnustades ja hinnates seda ainulaadsust sügavalt inimlikul tasandil. See tähendab, et väärtustame inimeste minevikku, nende kultuuri, rassi, tausta ning seksuaalseid ja poliitilisi eelistusi. See tähendab, et austame nende piire, valikuid ja otsuseid. Kellegi meeldimine ja kellegi austamine on eri asjad; inimest võib austada ka ilma, et ta meile tingimata meeldiks. Tõeline austus ulatub isiklikest tunnetest kaugemale ja tunnistab iga inimese loomupärast väärtust, keda me kohtame.

Iga inimene, keda sa kohtad, on ainulaadne — tal on minevik, olud ja kogemused, mida sa ei pruugi täielikult mõista. Austa tema eripära ja erinevusi. Ole lugupidav. Alati.

Maclaren on öelnud: „Iga inimene, keda sa kohtad, peab lahingut, millest sa midagi ei tea. Ole lahke. Alati.“ Võiksime lisada: „Iga inimene, keda sa kohtad, on ainulaadne — tal on minevik, olud ja kogemused, mida sa ei pruugi täielikult mõista. Austa tema eripära ja erinevusi. Ole lugupidav. Alati.“ Peame olema teiste vastu lugupidavamad. Ühiskonna ja inimkonna kooskõla sõltub sellest.

Austades kogemuste ja vaatenurkade mitmekesisust, mis meie ühist lugu rikastab, peaksime hoidma austuse tõelist olemust. Ärgakem igal hommikul, igal päeval, et võtta omaks see põhimõte ja külvata kaastundlikuma ja lugupidavama maailma seemneid tulevaste põlvkondade jaoks.

Kui usud, et ka internet peaks olema austuse koht — koht, kus iga sõnumi teises otsas on inimene —, siis allkirjasta petitsioon ja aita ehitada inimlikku võrgustikku.