Tee armastuseni

Maailma kauneimaid asju ei saa näha ega puudutada; neid tuntakse südamega.

Antoine de Saint-Exupéry Väike prints oli minu lapsepõlve lemmikraamat. See on allegooria armastusest, üksindusest ja kaotusest: piloot kukub oma lennukiga alla Sahara kõrbes ning sel ajal, kui ta lennukit parandab, ilmub nagu võluväel välja väike poiss, keda ta kutsub „väikeseks printsiks“, ja prints jutustab talle enne planeedilt Maa lahkumist imelisi lugusid oma lühikesest elust. See on lasteraamat täiskasvanutele. Selle leheküljed on täis tarkusesõnu ja ma lugesin seda ikka ja jälle. Loen seda ka täna.

Üks koht on mulle alati meelde jäänud. Väike prints kohtub rebasega ja rebane ütleb talle, et „maailma kõige ilusamaid asju ei saa näha ega puudutada, neid tuntakse südamega“. Olen seda vestlust alati mõistnud nii, et materiaalsete asjade ilu ei küündi kunagi selle iluni, mida me sees tunneme. Ükskõik kui palju raha me teenime, ükskõik kui palju maailma mugavusi ja luksust me endale lubada saame, miski ei tule armastuse mugavuste ja luksuse lähedalegi. Miski pole nii ilus kui armastus.

Me kõik sünnime võimega armastust anda ja vastu võtta. Kui oleme noored, pole meie südamel kaitset. Me ei karda oma tõelisi tundeid väljendada. Me armastame avatult ja ausalt. Aga kui saame vanemaks, näeme maailma puudusi. Me õpime tundma hirmu ja vihkamist ja südamevalu ja pettumust ja haiget saamist. Me unustame oma südant kuulata. „Kõik suured inimesed on kunagi olnud lapsed,“ kirjutas Saint-Exupéry, „aga vähesed neist mäletavad seda.“

Aastate jooksul olen saanud oma osa pettumustest ja südamevalust. Kaotasin oma isa. Kaotasin oma parima sõbra. Kasvatasin endale paksu naha, et end valu eest kaitsta. Lasin mõistusel südame üle võimust võtta. Lõpetasin nutmise. Aga viimasel ajal olen hakanud oma sisemist last uuesti avastama: olen hakanud oma tundeid avatumalt jagama; olen hakanud jälle tundma. Esimest korda pika aja jooksul naersin, kuni nutsin, ja nutsin, kuni naersin. Olen teinud end haavatavaks ja olen hakanud uuesti armastama.

Armastada tähendab pühenduda ilma garantiita, anda end täielikult lootuses, et meie armastus sünnitab armastust armastatud inimeses.

Meie suurim väljakutse elus on elada armastuses, aga me peame palvetama, et kui avame oma südame, kui laseme kaitse alla ja muutume haavatavaks, siis leiame armastuse. Armastada, ütles Erich Fromm, tähendab pühenduda ilma garantiita, anda end täielikult lootuses, et meie armastus sünnitab armastust armastatud inimeses. See on usu tegu, ja neil, kellel pole usku, on vähe armastust.

Kui mu isa suri, kahetsesin ainult üht: et ma ei öelnud talle kunagi, kui väga ma teda armastan. Kui saaksin tagasi kas või ühe minuti, kas või ühe sekundi temaga, ütleksin talle: „Ma armastan sind.“ Nii et kui järgmine kord oma kaaslast näed, ära unusta öelda „ma armastan sind“. Helista oma vanematele ja vanale sõbrale ning ütle: „Ma armastan sind.“ Ütle „ma armastan sind“ ka oma naabrile ja võõrale. Teist võimalust ei pruugi kunagi tulla.

Armastuse eest on alati lihtsam ära joosta kui selle poole astuda. Sina pead astuma esimese sammu.

Pea meeles: iga inimene, keda kohtad, on sama hirmul ja sama täis armastust kui sina. Armastuse eest on alati lihtsam ära joosta kui selle poole astuda. Sina pead astuma esimese sammu.

Sellepärast ma ehitangi inimlikku võrgustikku. See on ehitatud armastusele. See on esimene samm. See toob maailma armastuses kokku.

Tee armastuseni võib olla pikk ja üksildane, aga ma olen sel teekonnal sinuga koos. Nii et tule minuga. Seal silmapiiril, kus tumedad pilved kunagi päikese varjutasid, näen ma säravat, kaunist valgust.

Ma armastan sind rohkem, kui sõnad öelda suudavad.