Kangelane naabruses

Mu ainus tõeline, lahendamata hirm elus on olla valesti mõistetud.

Olen alati olnud suur koomiksite fänn. Lapsena lugesin X-Meni ahnelt. Ka täna naudin nende lugemist. Sarja, millest kasvas välja pöörase eduga filmide ja kaupade impeerium, lõi 1963. aastal legendaarne animaator nimega Stan Lee. Koomiksid jälgivad superkangelaste meeskonna (või raamatute keeles „mutantide“, sest nende supervõimed tulevad geenimutatsioonist) katsumusi, kes võitlevad selle nimel, et kaitsta maailma kurjuse eest.

Kui ma laps olin, kolisid mu vanemad minu ja mu õdede-vendadega üsna palju ringi. Ainus püsiv asi mu elus oli muutus ja sel ning muudel põhjustel tundsin end sageli kõrvalejäetuna. Kui kolisime Türgist, kus ma sündisin, Saksamaale, olin ma naljaka aktsendiga uus laps. Keskkoolis, pärast seda kui olime Türki tagasi pöördunud, olin ma nohik. Hiljem, kui ma Ameerika Ühendriikides doktorikraadi tegin, mõistsin, et olen gei. Kogu oma elu jooksul olen küll leidnud sõpru kõikjal, kuhu olen sattunud, aga ma pole kunagi päriselt tundnud, et kuuluksin kuhugi. Olen alati tundnud, et minus on midagi teistsugust, mis teeb mind veidraks. Ma pole end kunagi täielikult mõistetuna tundnud.

Nüüd pole raske näha, miks X-Meni lood mulle nii vastupandamatud tundusid. Seal, neil lehekülgedel, oli rühm inimesi, kelle erinevused olid täpselt see, mis andis neile jõu. See, mis tegi nad erinevaks, oli nende supervõime. Ülejäänud tavaline ühiskond mõistab X-Meni nende erinevuse tõttu valesti ja just seepärast samastun ma nendega.

See, mis tegi nad erinevaks, oli nende supervõime.

Ka täna tunnen, et mul on jõudu püüda elada X-Meni kehastatud väärtuste järgi. X-Men õpetab meile, et meie erinevustega kaasnevad kohustused, mis ulatuvad kaugemale nendest, mida me kõik oma ühiskondliku leppe osana endale võtame. Mõtlen konkreetselt kohustusele ennast esindada, ennast kaitsta, enda eest seista ja ennast hoida. X-Men peab end kaitsma pideva diskrimineerimise ja vägivalla ohu eest. Mõni meist võib näha oma erinevusi koorma või ohuna ja teatud mõttes nad seda ongi, aga otsus näha erinevust kohustusena on aidanud mul enesekindlust üles ehitada; see on lasknud mul suhelda inimestega, kes muidu oleksid mind ehk kõrvale heitnud või hullematki teinud. See on aidanud mul oma hirmudest üle saada paljudes erinevates olukordades mu elus.

Tegelikult pole mul üldse mingeid hirme peale selle, et mind valesti mõistetakse. Kui järele mõelda, on mu ainus tõeline, lahendamata hirm elus tõepoolest olla valesti mõistetud, ja ma arvan, et see on nii, sest mind on nii kaua valesti mõistetud. Mind on valesti mõistetud kohtamistel, kus mu sõbralikkust ja otsekohesust on peetud huviks ainult seksi vastu. Mind on valesti mõistetud tööl, kus mu idealismi peetakse ambitsiooni asemel naiivsuseks. Mind mõistavad valesti isegi mõned mu lähimad sõbrad, kes võtavad mu karmi armastust, ausust ja otsekohesust vahel kui tagasilükkamist.

Just hiljuti kogesin arusaamatust, mis oli haavav ja segadusse ajav. Olin tööreisil Brasiilias Porto Alegres ja konverentsi, kus ma osalesin, ühel vabal tunnil avasin Tinderi, et proovida leida kohalikke sõpru ja ehk ka üks tore kohting. Üks mees, kellega mul tekkis sobivus, hakkas mind mu profiili kohta küsitlema, sest arvas, et olen petis, kes esineb minuna. Ta tühistas sobivuse ja teatas siis minust kui võltsist ning mind blokeeriti mu enda konto kasutamisest!

See juhtum on mind nädalaid kummitanud ja pannud mõtlema, miks inimesi internetis nii sageli valesti mõistetakse. Elame nii suure osa oma elust internetis, et see, kes me internetis oleme, on meile paljuski sama tõeline kui see, kes me oleme analoogmaailmas. Kui rahutuks tegev on kuulda sisuliselt: „Ei, vabandust, sa pole end internetis piisavalt tõendanud. Sa pole tõeline.“

Info puudumisel mõtleme välja seletuse ja tavaliselt eksime.

Enamik minusuguseid inimesi tunneb suurt ebamugavust valesti mõistmisest tuleneva ebamäärasuse ees. Meile ei meeldi ebakindlus. Teadlased on näidanud, et kui vaatame nägu, tekitab ükskõikne ilme meis rohkem stressi ja ebamugavust kui see, kui seisame silmitsi kellegagi, kes on vihane või endast väljas. Lihtsalt öeldes: ebakindlus teeb meid ebamugavaks. Olukordades, mis pole kindlad, ootame halvimat. Info puudumisel mõtleme välja seletuse ja tavaliselt eksime. Sama kehtib suhtluse kohta nii internetis kui ka väljaspool seda. Sageli pole asjad need, mis nad paistavad, ja me loeme neid valesti. Selle tagajärjel täidame oma elu ärevuse, ebamugavuse ja stressiga.

Me kõik oleme kogenud tunnet, et meid mõistetakse valesti. See võib osalt tuleneda meedia negatiivsest mõjust. Üks hiljutine küsitlus leidis, et 62% täiskasvanutest usub, et uudised, mida nad ajalehtedes või televiisorist näevad või raadiost kuulevad, on kallutatud, ja 44% arvab, et need on ebatäpsed. Oleme nii harjunud sellega, et turundajad, korporatsioonid, brändid ja poliitikud püüavad meid enda kasuks petta, et võib-olla on see umbusk hakanud imbuma ka meie suhetesse meid ümbritsevate inimestega. Me ei usalda enam üksteist. Oleme hakanud teiste inimeste kavatsustes kahtlema. Valesti mõistmise tagajärjed on rängad. Suhted lagunevad, kui mõistame, et inimene, kellega oleme käinud, pole see, kellena teda pidasime.

Kui tahame tõesti, et meid mõistetaks, peame olema meie ise. Peame olema julged ja enesekindlad, aga ka alandlikud ja lahked. Peame olema ehedad ja ennast väljendama, peame olema siirad ja toetavad. Me ei tohi lasta oma alandlikkusel oma julgust maha suruda. Ja kui meid valesti mõistetakse, ei tohi me lootust kaotada. Võime isegi ise üllatuda, kui värskendav võib olla see, kui oleme päriselt meie ise, kui jagame teistega tõeliselt seda, kes me tegelikult oleme — ilma filtriteta. Võime isegi avastada, et kui me seda teeme, hakkavad võimaluste uksed armastuse ja romantika poole — selle poole, et meid mõistetaks sellisena, nagu me tegelikult oleme — taas avanema.