Kingitus

Sotsiaalmeedia pidi maailma ühendama, aga me pole kunagi olnud üksteisest nii kaugel. Ja selle hinda maksavad meie lapsed.

Väljastpoolt vaadates on Palo Alto lihtsalt üks jõukas eeslinn Silicon Valley südames: päikeselaigulised puiesteed, read ostukeskusi käsitöökohvikute ja tehnoloogiapoistele ning riskiinvestoritele mõeldud kallite Vahemere restoranidega, heas vormis inimesed kõnniteedel trenni tegemas, tudengid igal pool. Üldmulje on tervisest, elujõust ja energiast pakatav linn. Inimesed tundusid rahulikud. Elasin Palo Altos 5 aastat, kui olin Stanfordis kraadiõppes. See oli minu kodu. Mäletan, kuidas sõitsin reede õhtuti rattaga Blockbusterisse, et võtta midagi sõpradega vaatamiseks. (Tollal olid veel VHS-kassetid.) Need olid lihtsamad ajad. Mida ma toona ei taibanud, oli see, et asjad polnud nii päikselised, nagu paistsid.

Aastad 2009–2010 olid Palo Alto ajaloo üks süngemaid peatükke. Üheksa kuu jooksul aastatel 2009–2010 võttis kuus Palo Alto teismelist endalt elu. Mul jooksevad siiani judinad üle selja iga kord, kui kuulen eeslinnadest läbi sõitva Caltraini vilet ja mulle meenuvad nende õpilaste kohutavad surmad. Enesetapukatseid oli nii palju, et vabatahtlikud ja lapsevanemad hakkasid rööpaid valvama, et ära hoida uusi ohvreid. Eriti rängalt tabas enesetappude laine kahte gümnaasiumi — Gunn High Schooli ja Palo Alto High Schooli — ning probleem püsis ka järgnevatel aastatel. 2015. aastal oli Gunni ja Palo Alto High Schooli enesetappude määr üle nelja korra kõrgem riigi keskmisest. Santa Clara maakonnas (kus Palo Alto asub) ulatus laste ja noorte täiskasvanute enesetappude arv aastatel 2010–2014 kahekümneni aastas.

Üks häirivamaid asju Palo Alto teismeliste enesetapukriisi juures on see, et paljud noored, kes endalt elu võtsid, polnud tõrjutud ega näidanud tavapäraseid vaimuhaiguse märke. Nad tundusid täiesti tavaliste lastena. Midagi muud oli mängus. Üks võimalik seletus peitub Silicon Valley kultuuris. Paljudes Valley gümnaasiumides, nagu Gunn ja Palo Alto High, õpivad väga ambitsioonikad noored jõukatest ja kõrgharitud peredest. Piirkonna gümnasistid räägivad, et tunnevad pidevat vajadust eakaaslastega sammu pidada. Nad ütlevad, et tunnevad tohutut survet õppetöös ja huvitegevuses silma paista ning et konkurents nende koolides on jõudnud ebatervele tasemele. Pole ime, et ärevuse ja depressiooni määr noorte seas on hüppeliselt kasvanud. Probleem ei piirdu Silicon Valleyga. USA haiguste tõrje ja ennetamise keskuste (CDC) 2019. aasta aruande järgi oli umbes 1 teismeline 6-st eelmisel aastal enesetapuplaani teinud, mis on 44 % rohkem kui 2009. aastal.

Oleks peaaegu vastutustundetu rääkida teismeliste vaimse tervise kriisist ega arvestada sotsiaalmeedia nüüdseks hästi dokumenteeritud kahjuliku mõjuga teismelise ajule. Sotsiaalmeediaplatvormid, millest paljud loodi Silicon Valleys vaid mõne kilomeetri kaugusel Gunnist ja Palo Alto Highst, võimendavad sotsiaalset survet, mida teismelised niigi tunnevad. Näiteks Instagram julgustab kasutajaid end idealiseeritult esitlema. Rakendus on spetsiaalselt loodud selleks, et näidata kasutajatele ebarealistlikku pilti elust: inimesed, kes näevad välja täiuslikud, käituvad täiuslikult, veedavad aega oma täiuslike sõpradega, käivad täiuslikel puhkustel ja näitavad oma täiuslikke selfisid.

Sotsiaalmeediarakendused, mis loodi selleks, et anda meile võimalus jagada ja teiste inimestega suhelda, on nii paljudele meist andnud vastupidise tulemuse.

Üle kogu riigi on teismeliste liigset sotsiaalmeedia kasutamist seostatud ärevuse ja depressiooni kasvu ning suurema enesetapuriskiga. Brigham Youngi ülikooli teadlaste kümneaastane uuring, mis avaldati 2021. aastal, leidis, et tüdrukud, kes 13-aastaselt ütlesid, et kasutavad sotsiaalmeediat kaks kuni kolm tundi päevas või rohkem, ja kelle kasutus ajaga kasvas, olid varases täiskasvanueas kõige suuremas enesetapuohus. Traagiline iroonia on selles, et sotsiaalmeediarakendused, mis loodi selleks, et anda meile võimalus jagada ja teiste inimestega suhelda, on nii paljudele meist andnud vastupidise tulemuse. Need süvendavad meie tõrjutuse, üksilduse ja nähtamatuse tunnet. Sotsiaalmeedia pidi maailma ühendama, aga me pole kunagi olnud üksteisest nii kaugel. Ja selle hinda maksavad meie lapsed.

Peame õpetama noori kujundama internetis turvalisemaid harjumusi, et hakata kultuuri muutma. Meie kui lapsevanemate jaoks on tähtsam kui kunagi varem harida oma lapsi sotsiaalmeedia kasutamise kahjulike mõjude osas. Nii nagu räägime lastele uimastite ja alkoholi ohtudest, peaksime rääkima neile ka sotsiaalmeedia ohtudest. Peame tegema, mis suudame, et hakata tegelema probleemiga, mis põhjustab noorte seas ärevuse, depressiooni ja enesetappude epideemiat. Vanemate roll on otsustav, aga meil kõigil, olgu meil lapsi või mitte, on kohustus näidata internetis tervislikuma käitumise eeskuju.

Üks võimalus selleks on püüda olla sotsiaalmeediarakendusi kasutades haavatavam. Nagu teadlane Brené Brown on märkinud, peame selleks, et side tekiks, lubama end näha, päriselt näha, mitte väikestes pikslistes akendes oma parimates poosides, vaid sellisena, nagu me tegelikult oleme, kõigi oma vigadega. Haavatav olla on raske. Liiga sageli kardame seda, mida peeglist näeme. Kardame seda, kes me tegelikult oleme. Kardame, et me pole piisavalt head. Aga ma tahan aidata meil hakata internetis seda lugu ümber kirjutama. Tahan julgustada teid kõiki olema haavatavamad. Sa ei pea kalduma kõrvale teelt, mis viib sinu tõelise mina juurde. Sa petad ainult iseennast, kui näitad maailmale endast teistsugust versiooni.

Sa oled piisav. Sa oled palju rohkem kui piisav.

Kui tunned end internetis ebapiisavana, kui rakendustes olles tuju langeb, kui tundub, et maailm on läinud liiga rusuvaks ja liiga hulluks, siis olen sinu jaoks olemas. Tahan sind õnnistada. Sa oled piisav. Sa oled palju rohkem kui piisav. Õnnistatud oled sina ja kõik hea, mida sul on anda. Sinus on nii palju valgust. Maailm pöörleb edasi ja ootab sinu kingitust.