Hellitatud

Ghosting on hävitav õigustatuse vorm: minu õigus sind ignoreerida on tähtsam kui sinu õigus selgele ja otsesele vastusele.

Mulle meeldib väga inimesi jälgida. Ühel päeval istusin oma lemmik-Mehhiko restorani Tropisueño baaris San Francisco SOMA linnaosas ega saanud jätta kõrvalt kuulmata üht lähedal toimuvat vestlust. Minu kõrval istuv mees rääkis sõbrale, et oli just ostnud uue Pixeli telefoni. Paar päeva pärast ostu libises see tal käest betoonile ja purunes parandamatult. Ekraan jäi küll terveks, aga ta ei saanud telefoni enam isegi sisse lülitada. Lugu jutustades säras ta kummalisel kombel uhkusest, sest nagu ma hiljem teada sain, oli ta välja mõelnud skeemi, kuidas tasuta uus telefon saada: ta valetas tootjale, et üks Google Play poest alla laaditud rakendus oli tema telefoni “ära lukustanud” ja et just seetõttu seade enam ei käivitunud. (Telefonitootjad pakuvad sageli garantiid telefonidele, mille on rikkunud kolmandate osapoolte rakendused.) Klienditeenindaja uskus lugu ja pakkus talle asendustelefoni, kui ta seadme tagasi saadab. “Telefon oli posti vastutus, mitte minu,” mäletan teda sõbrale ütlemas. “Nad lihtsalt eeldasid, et riistvara sai transpordi käigus kahjustada.” Sõber, keda ta kogu aeg “dude’iks” kutsus, istus seal ja kuulas lugu pingsalt. Nad rääkisid veel paar tundi, ütlemata tegelikult mitte midagi.

Baaris istunud mehe loos kuulsin ma kahetsuse suhtes pimedust, mis mind häirib. See on just seda sorti hoolimatus, mis on õigustatuse tuumaks. Mind häirib sügavalt ühiskonnas, nii võrgus kui ka väljaspool seda, kasvav õigustatustunne, ja ma usun, et me suudame paremini.

Õigustatus oma kõige neutraalsemas tähenduses on väljateenitud õigus või täpsemalt tajutud väljateenitud õigus. Meil kõigil on õigus teatud asjadele: Ameerika ühiskonnas näiteks annab põhiseadus meile teatud vabadused, nagu sõnavabadus ja kogunemisvabadus. Kuid õigused on koodeksid ja raamistikud, mis vaid ligikaudselt kirjeldavad või püüavad modelleerida seda, milline meie igapäevaelu tegelikult olema peaks. Mis juhtub siis, kui ebaõigluse, solvangu või kahju tõttu — või harvematel, kuid mitte haruldastel juhtudel nartsissismi ja muude patoloogiate tõttu — hakkame tajuma, et meile võlgnetakse teatud väljateenimata õigusi; kui teisisõnu tekib lõhe selle vahel, mida me arvame end välja teeninud olevat, ja selle vahel, mida me usume endale võlgnetavat? Ja kuidas me selle lõhega toime tuleme?

Hakkasin nende küsimuste vastu huvi tundma juba enne, kui baaris nende tehnoloogiapoiste ja nende peast segaste skeemide otsa sattusin. Vastused on keerulised, sest need nõuavad meilt otsuseid meie ühiste vajaduste ja prioriteetide kohta ning lõpuks nõuavad, et me kõik tuleksime kokku ja lepiksime kokku teatud õiguste kogumis — see on sassis, kohmakas ja lõputu demokraatlik protsess, millega püütakse lahendada lahendamatut paradoksi: leida ühine pind üksikisikutest koosnevas ühiskonnas. Kuid ükskõik kui sassis ja kohmakas see ka poleks, on selge, et me peame proovima, sest kui me seda ei tee ja leppime asjadega nii, nagu need on, läheb kõik paigast ära: igaüks, kes on kas või möödaminnes jälginud hiljutist ülikoolidesse vastuvõtu skandaali Ameerikas, tunneb kergesti ära selle privilegeeritute õigustatuse, mis võib mõistliku ja ühiselt kokku lepitud õiguste ja kohustuste raamistiku tugeva vundamendi üle ujutada ja isegi purustada, kui kuulsus ja rikkus moonutavad arusaama sellest, mis on välja teenitud ja mida võlgnetakse.

Meie moonutatud isikliku õigustatustunde ja sotsiaalmeedia platvormide kasutamise kasvu vahel on rabav seos, väärastunud side individuatsiooni vahel, mis toimub sellistes sotsiaalvõrgustikes nagu Facebook ja Instagram, ja meie seas kasvava tunde vahel, et meile on liiga tehtud. Võib-olla on sotsiaalmeedia meid nii põhjalikult harjutanud ootama isekaid rahulduse vorme, et oleme kaotanud võime kellestki teisest hoolida. Võib-olla on see nii lihtne kui tõdemus, et meil kõigil on nüüd teiste inimeste kohta palju rohkem teavet, kui meil oli vaja teada ja võib-olla isegi rohkem, kui me tahtsime teada, ja seega on meil palju rohkem võimalusi märgata — end teistega võrreldes — kui ebavõrdsed me tegelikult oleme.

Vabas kapitalistlikus ühiskonnas nagu meie oma, kus selle põhitoimimise osana (ja võib-olla selle õitsengu eeldusena) peab eksisteerima teatav ebavõrdsus, on alati nii tegelikku kui ka tajutud ebaõiglust. Mind teeb murelikuks — ja olen hakanud seda üha enam märkama — see, et me vastame neile tajutud ja tegelikele solvangutele üha enam hävitava õigustatusega.

Hävitav õigustatus on see, kui kordame oma suhtluses teistega viha ja väärkohtlemist, mida oleme ise kogenud.

Hävitav õigustatus on see, kui tajutud või tegeliku solvangu või haavamise peale — solvangu või haavamise, mis ohustab meie arusaama sellest, mille oleme õigusega välja teeninud või mida meile võlgnetakse — peame end õigustatuks käituma viisil, mis on teistele haiget tegev, kättemaksuhimuline, õel või ohtlik, isegi kui seda tehakse õigustatud vimmast mineviku ebaõigluse pärast. Hävitav õigustatus on see, kui kordame oma suhtluses teistega viha ja väärkohtlemist, mida oleme ise kogenud; see on solvatute ja raevunute tuim ja kahetsuseta kättemaks.

Hävitav õigustatus võib võtta mitmeid vorme. On hästi dokumenteeritud, et seksuaalse väärkohtlemise toimepanijad on suurema tõenäosusega ise lapsena seksuaalset väärkohtlemist kogenud. Kui koolihoovi kiusaja kedagi teist kiusab, teeb ta seda seepärast, et tunneb end ebaturvaliselt, ebakindlalt ja jõuetuna, tõenäoliselt seetõttu, et temalt endalt on turvalisus, kindlustunne ja jõud ära võetud.

Hävitavat õigustatust võime eriti selgelt jälgida ka võrgus, eriti kohtinguäppides. Mind on kohutanud minu kogemused võrgus ja äppides kohtamas käimisega ning hävitavad käitumisviisid, millega olen seal kokku puutunud — väärkohtlemine ja kiusamine, trollimine, hoolimatus, tagasilükkamine, see ükskõiksus, millega üle õla alati kedagi paremat otsitakse, ja üldine õelus. Kuigi see pole ehk nii traumeeriv kui küberkiusamise ja väärkohtlemise vormid, mis on eriti levinud noorte seas, on ghosting eriti valus näide sellest, kuidas haiget tegev käitumine võib võrgus korduda. Ghosting on see, kui katkestatakse teise inimesega suhtlus ilma igasuguse selgituse või põhjuseta. Olgu tahtmatu või mitte, ghosting põhjustab teistele inimestele suurt psühholoogilist kahju.

Ghosting on hävitav õigustatuse vorm: minu õigus sind ignoreerida on tähtsam kui sinu õigus selgele ja otsesele vastusele. Kui keegi meid ghostib, jääb meile kaks ebamugavat valikut: võtta omaks selle inimese tagasilükkamine, kes meiega suhtluse katkestab, eeldades, et meie oleme vaikuse põhjus ja allikas, või tunda talle kaasa, seletades tema kadumist tema enda raskuste märgina. Kuidas me seda ka näha ei otsustaks, jääme oma ekraanide taha üksi, ilma tõelise lohutuseta, ja mis on ehk veelgi murettekitavam, jääme maailma, kus me teame, et homme, kui nendesse äppidesse tagasi läheme, on üks piinavamaid ja kohutavamaid kogemusi üldse muutunud aktsepteeritud tavaks. Kuna tunneme end ghostituna väärtusetuna, nähtamatuna ja tagasilükatuna, õigustame järgmisele inimesele mittevastamist sellega, et näeme ka teda võimaliku ghostijana ja kohtleme teda samamoodi, nagu eeldame, et tema meid kohtleb. Teisisõnu, me ghostime, sest meid on ghostitud. See on negatiivne tagasisideahel ja hävitav õigustatus jätkub...

Muidugi ei saa kogu halba käitumist seletada inimese varasema tajuga või tegeliku kogemusega, et talle on liiga tehtud. Minu teada ei pruugi selle baaris istunud “dude’i” tegusid seletada miski muu kui mõtlematu oportunism või tõmme anarhia poole. Aga kui hoolikamalt ja mõistvamalt järele mõelda: võib-olla kasvas ta üles vaeses peres ja oli selle hetkeni elanud elu, kus temalt oli asju sageli ebaõiglaselt ära võetud? Võib-olla oli ta tööl just aastatepikkusest pühendumusest ja rügamisest hoolimata edutamisel kõrvale jäetud? Võib-olla oli ta kunagi lihtsalt reegleid järginud ja vaadanud, kuidas keegi teine neid rikkus ja seetõttu temast ette jõudis? Asi on selles, et kui kas või üks meist pöördub hävitava õigustatuse poole (baaris istunud mehe puhul oli selle õigustatuse versiooni hävitav osa midagi vargusele üsna lähedast), võivad meie teod nagu vaiksesse tiiki visatud suur kivi tekitada hiiglaslikke laineid väljapoole. Olen kogu oma täiskasvanuelu uurinud ja arendanud sotsiaalvõrgustikke ning mõelnud sidemetele digiajastul. Minu jaoks pole midagi tähtsamat küsimusest, kuidas saaksime hakata võrgus taas üksteisega positiivsemalt ühendust looma ja seda nii, et me ei langeks tagasi nendesse hävitavatesse harjumustesse ja käitumisviisidesse. Me saame sellest nõiaringist välja murda, kuid see nõuab suurt tähelepanu ja pingutust.

Vale tagasihoidlikkus, passiivne agressiivsus ja enesehalvustamine ei ole kindlasti vastus. Me ei saa hävitava õigustatuse nõiaringist välja murda, kui teeskleme, et ülekohus ei ole ülekohus. Üks raskusi teise inimese valu ja trauma tunnistamisel peitub selles, kui piiratud on see, mida me saame teiste inimeste ja nende tunnete kohta teada. Tahan öelda, et see, kas solvang on tegelik või tajutud — kas kellegi õigustatustunne on põhjendatud või mitte — ei ole alati minu otsustada sinu eest. Nagu Leslie Jamison oma esseekogumikus The Empathy Exams õigustatult väidab, ei ole kaastunne ja uskumine üks ja seesama.

Isegi kui oled seda tüüpi inimene, keda vasakpoolne poliitkorrektsus ärritab, kes nimetab liberaale põlglikult “lumehelvesteks” ja muretseb üldisemalt meie kultuuri pehmenemise pärast, ei tuleks sul tõenäoliselt kellegi ebaõiglustundele põlgusega vastamisest midagi head. Ja nii nagu parempoolsed ei peaks teiste inimeste tundeid kontrollima, ei peaks vasakpoolsed eeldama, et kõik mõistavad, miks me tunneme, et meile on liiga tehtud. Me ei saa oodata paremat kohtlemist, kui me seda ei nõua. Me ei saa oodata, et inimesed kohtleksid meid austuse, väärikuse ja kaastundega, kui me keeldume end selgitamast. Kellelegi meist ei tule kasuks, kui me kõik igaüks omaette lihtsalt istume ja saadame maailma õelaid säutse, rüübates üksinda oma murede plasttopsist.

Konstruktiivne õigustatus algab sellest, et tunnistad oma valu ja oma õigust väärikale ja lugupidavale kohtlemisele — ja ka kellegi teise oma.

Parem tee on olla hea käitumise eeskujuks; see tähendab pingutust astuda teiste inimestega ausasse dialoogi mineviku haavade ja ülekohtu üle. Anda teistele teada, kuidas sina ebaõiglust tajusid, ja tunnistada, kuidas sa end tunned — see on konstruktiivse õigustatuse juur. Konstruktiivne õigustatus algab sellest, et tunnistad oma valu, oma traumat ja oma tunnet, et sulle on liiga tehtud. See tähendab oma väärtuse ja oma õiguse tunnistamist väärikale ja lugupidavale kohtlemisele. See tähendab ka kellegi teise valu ja trauma ning tema väärtuse ja tema õiguse tunnistamist väärikale ja lugupidavale kohtlemisele.

Kui arendame endas konstruktiivset õigustatust, on meil rohkem jõudu peatada omaenda hävitav käitumine ja sellest tulenevalt on vähem tõenäoline, et kanname selle hävitava käitumise edasi järgmisele põlvkonnale. Meist saab selle kohtlemise eeskuju, mida me teistelt saada soovime. Meist saab näide õigustatusest, milles me kõik võime kokku leppida — õigusest õiglasele ja korralikule kohtlemisele. Anname endale ruumi andestada. Võib-olla lubame endale ka jultumuse tunda end õigustatuna tegema kellegi teise päeva veidi paremaks, tooma maailma tagasi veidi rohkem headust. Parim viis end rõõmsamaks teha, märkis Mark Twain ebatavaliselt tõsisel toonil, on püüda kedagi teist rõõmsamaks teha. See on midagi, mille taga ma seisan.