Rahulolematuse ajastu

Jäämägi on üksindus ja isegi kapten postitab selfisid.

Ajad on kummalised. Me näime vältivat võõrastega rääkimist. Kui oleme sõpradega koos, oleme nutitelefoni külge kleepunud, kontrollime uuendusi ja kerime ekraani lõputult edasi. Selle asemel et helistada, saadame sõnumeid. Kontrollime palavikuliselt, kas postitused on saanud uusi reaktsioone ja kommentaare. Loeme oma jälgijaid. Kustutame pildid, mis ei saa piisavalt tähelepanu.

Meid pommitatakse fotodega sõpradest, kes käivad uhketel kokteilipidudel, teevad kuulsustega selfisid ja veedavad luksuslikke puhkusi. Meil on paremini väljanägevad sõbrad, kellel on vapustavamad pulmad. Meil on jõukamad sõbrad, kellel on ilusamad autod. Meil on seiklushimulisemad sõbrad, kes on näiliselt lõputul maailmareisil. (Sa tead küll seda tüüpi.) Kõik olekuuuendused, säutsud ja postitused, mis meie voogudest alla voolavad, sunnivad meid vaatama teiste kogemusi ja neile reageerima, selle asemel et elada oma elu. Meid saadab pidevalt tunne, et me ei ela oma täit potentsiaali välja, et meie elu ei saa kunagi nii glamuurne või nii täiuslik kui “nende” elu. Meie voogudest jääb mulje, et meil pole piisavalt või pole üldse midagi. Oleme internetis tuhandete inimestega ühenduses, aga me ei tea isegi oma naabrite nimesid. Me ei usalda enam üksteist ja vähesed meist ütleksid, et nad on elus õnnelikud.

Me kõik ütleme, et vihkame seda, kelleks oleme saanud, aga samas oleme kuidagi nartsissistlikult sõltuvuses meeldimistest ja kommentaaridest. Oleme mitmes mõttes selle farsi kaasosalised. Jagame, pildistame, säutsume ja postitame igal kellaajal ning kontrollime oma uuendusi kinnisideeliselt ja üha uuesti. Sotsiaalvõrgustikud pidid meid kõiki ühendama ja looma parema maailma, aga selle asemel on nad viinud meid ärevuse, depressiooni, isolatsiooni ja õnnetu oleku juurde.

Oleme internetis tuhandete inimestega ühenduses, aga me ei tea isegi oma naabrite nimesid.

Meie ühiskonna vaimne tervis on ohus. Statistika on hirmutav. Laste ja teismeliste vaimse tervise probleemid on viimase kümne aasta jooksul hüppeliselt kasvanud. Sotsiaalmeedia kasutamine on selles kõiges mänginud ootamatut rolli: see on otseselt kaasa aidanud enesevihkamise, üksinduse, madala enesehinnangu, negatiivse kehapildi ja armastamata olemise tunde tekkele, millest igaüks üksinda võib viia depressiooni, ärevuse ja isegi enesetapuni.

Seisame silmitsi tõelise eksistentsiaalse kriisiga. Kui paljud teist saavad ausalt öelda, et tunnete end piisavana? Kui paljud teist saavad mulle tõsise näoga öelda, et teid kuulatakse piisavalt? Vahel tundub, et oleme kõik Titanicu pardal, suundume otse veel suurema jäämäe poole ja keegi ei pane tähele. Jäämägi on üksindus ja isegi kapten postitab selfisid.

Ma usun siiralt, et suurim probleem, millega me täna silmitsi seisame, on üksindus. Tunda, et oleme piisavad, ja tunda, et meid kuulatakse, on inimese põhivajadused, ning ilma nendeta jääme hirmutavasse ja üksildasse tühjusesse. Üksindus hiilib ligi, kui tunneme lähedaste sidemete puudust — selliste sidemete, milleta kaotame võime elada rahuldustpakkuvat ja täisväärtuslikku elu. Me kõik teame inimesi, kes ümbritsevad end teiste inimestega ja tunnevad end siiski iga päev üksikuna. Me kõik oleme näinud paare, kes on kaua koos olnud, kuid kellel puudub ikka veel omavaheline lähedus ja kes tunduvad koos veel üksildasemad. Üksindus mõjutab meie vaimset tervist ja füüsilist heaolu ning tekitab meile kui ühiskonnale suurt ja sageli nähtamatut kahju.

Paljude vaheline usaldus algab ühest. Usaldus on õnne võti.

Hea uudis on see, et me saame laeva ümber pöörata. Me saame midagi ette võtta. Me saame leida uusi sõpru, leida armastuse ja hakata uuesti üksteist usaldama. Me saame jagada seda, kes me tegelikult oleme, kartmata hukkamõistu või kättemaksu. Me saame tunda, et meid kuulatakse. Me saame tunda end täisväärtuslikuna. Üks meie hämmastavamaid omadusi inimestena on soov ja võime teistega suhestuda. Teiste inimeste tunnete mõistmine on ülioluline oskus, mille omandame, kui veedame aega inimesi tundma õppides. Kui väljendame end siiralt ja lubame endal olla teiste ees avatud ja haavatavad, toome end neile lähemale. Kui oleme ausad, toidab see lähedust, loob sidemeid ja kestvaid suhteid. Paljude vaheline usaldus algab ühest. Usaldus on tervete emotsionaalsete sidemete kujunemiseks otsustava tähtsusega ning piisava riski ja kogemuse korral ka meie enda emotsionaalse täisväärtuslikkuse tunde jaoks. Usaldus on õnne võti.

Ma usun kogu südamest, et suudame ehitada õnnelikuma ja usaldavama maailma. Minu lõputu eluambitsioon on anda igaühele hääl ja panna igaüks tundma, et ta on tähtis. Sellepärast ehitangi inimlikku võrgustikku: lahkemat kohta internetis, mis on rajatud väärtustele, mis teevad meist kõigist inimesed. Kogukonda, mis võtab sind alati avasüli vastu, kus sa saad olla aus, filtreerimata ja ehtne ning kus sa ei pea kartma olla see, kes sa tegelikult oled.

Maailma inimlikumal viisil ühendamine on pööraselt ambitsioonikas projekt. Eriti uut tüüpi kogemuse loomine, kus sa saad olla lihtsalt sina ise, mitte see, kes sa arvad, et maailm tahab sind olevat. Üksi ma sellega hakkama ei saa. See juhtub ainult siis, kui meid seisab koos piisavalt palju. Mida sa siis ootad? Mine lehele orkut.com ja lisa oma nimi. Lihtne žest võib olla millegi uue ja ilusa algus. Tule meiega.