Meie lahutatuse seis

Me elame ajastul, kus enamik läbiproovitud viise päris maailmas inimestega tutvumiseks on asendunud välimusele rajatud kohtinguäppidega.

Mul on igatsus selle järele, kuidas me varem kohtamas käisime. Kui ma Saksamaal üles kasvasin, tutvuti sõprade kaudu, baaris või lihtsalt tänaval mööda kõndides; pilgud kohtusid või üks naeratas; sa alustasid vestlust ja siis võib-olla leppisite kokku välja minna: üks jook, midagi süüa, ehk ka tants. Kui teil oli teineteise seltsis hea, pidasite kohtingut õnnestunuks. Õhtu võis lõppeda isegi suudlusega, märgiga, et te mõlemad tunnete huvi ja tahate uuesti kohtuda. Sa käisid kohtamas ühe inimesega korraga ja viisid iga suhte lõpuni. Te kohtusite edasi, kuni otsustasite, kas tahate saada sõpradeks, mitte kunagi enam kohtuda või saada millekski enamaks. Polnud haruldane kohata inimesi, kes tahtsid esimese seksiga oodata abieluni. Oli aeg, mil see polnud sugugi nii hullumeelne mõte!

Tehnoloogia on lubanud meil paljudest neist kurameerimisrituaalidest mööda minna. Kohtinguäpid sobitavad meid geograafiliselt lähedal olevate inimestega ja lasevad meil tühja pilguga fotosid vaadata ning mõtlematult vasakule või paremale pühkida. Minu arvates on sellised äpid nagu Tinder halvim asi, mis romantikaga kunagi juhtunud on.

Sisuliselt muudavad need meie suhted ühekordseks.

Neis äppides ei ole sa inimene; sa oled pilt. Kohtinguäppide kasutamise kogemus võib meid tuimestada ja nürimeelseks teha; see võib taandada meid oma kehadeks ja vastastikuse esemestamise kahjulik mõju, mida me kohtinguäppides kogeme, imbub ka analoogmaailma.

Tänased kohtinguäpid annavad meile liiga palju võimu ja kontrolli; need lubavad liiga palju ettekavatsemist ja planeerimist millegi jaoks, mida ei saa ette ära määrata. Valikute üleküllus kohtinguäppides on toonud kaasa ka mitu halba tagajärge. Esiteks äratab see meis peaaegu loomaliku instinkti valida võimalik partner pealiskaudse külgetõmbe, mitte läbimõeldud suhtlemise põhjal. Samuti võimaldab see meil hoida elus illusiooni, et kohe nurga taga ootab alati keegi parem. Ma tean inimesi, kes panevad mitu kohtingut samale päevale, et oma eluga tõhusamalt ümber käia.

Tulemusele suunatud kohtamas käimine on saanud päris tavaks.

Jumal hoidku, et me veedaksime liiga palju aega kellegagi, kes meile ei sobi. See peab olema lääne ühiskonna loodud individualismi vabadusevangla kõrvalmõju: ainult siin, ühiskonnas, mis on andnud meile erakordse vabaduse — vabaduse teha oma eluga, mida soovime, millele võib omistada palju voorusi ja mille kasuks räägib palju — ainult siin on üldse võimalik, et me suudame kanda laastavat vastuolu olla üksi hüperühendatud maailmas.

Kunagi varem pole meil olnud nii lihtne teiste inimestega ühendust luua, kunagi pole meil olnud nii palju valikuid, keda armastada, ja võib-olla just see võimalus ja valik teebki meie üksindustunde teravamaks, kohalolevamaks ja tõelisemaks.

Oma kummalises ja jahedas väikeses romaanis The Answers pakub Catherine Lacey düstoopilise nägemuse armastusest 21. sajandil. Mary, võlgades ja haige kolmekümneaastane naine New Yorgis, võtab vastu uue töö osalejana pseudoteaduslikus armastuse eksperimendis, et oma ravi eest maksta. Eksperimendis mängib Mary suure Hollywoodi näitleja Emotsionaalset Tüdruksõpra; teised naised mängivad Intellektuaalset Tüdruksõpra, Vihast Tüdruksõpra ja Emalikku Tüdruksõpra ning astuvad stseenidesse ja lahkuvad neist eri hetkedel. Kõik uuringus osalejad on ühendatud anduritega, et anda oma tunnetest reaalajas tagasisidet; uuringu taga olev uurimisrühm omakorda suudab manipuleerida nende aju keemiaga, et esile kutsuda kindlaid emotsionaalseid reaktsioone.

Kõik see teenib uuringut, mis peaks välja selgitama, kas on võimalik saavutada pikaajaline limerentsi seisund — keha füsioloogiline ja psühholoogiline seisund armumise ajal. Ei tule ehk üllatusena, et uuring on määratud läbi kukkuma; romaan ei anna lõpuks mingeid vastuseid, vaid paljastab loo arenedes kõik viisid, kuidas me projitseerime iha teistele, kuidas me mängime nende inimeste rolle, keda me arvame teistele ihaldusväärsed olevat, kuidas me oleme oma emotsionaalse elu materiaalse ja tehnoloogilise elu nimel maha koorinud — ning selle füüsilise ja psühholoogilise hinna. Meile jääb, ja see pole just ülendav, häiriv pilt meie tänapäevasest isolatsioonist ning täpsem arusaam sellest, kuidas tehnoloogia meid üksteisele lähemale toomise asemel hoopis paljastab meievahelised tohutud kaugused.

See on rahutuks tegev raamat, aga see mõjus ka omamoodi ravimina mu praegusele pettumusele kohtinguäppides. See pani mind mõtlema, kas on ehk mõni teine tee edasi, mõni teine viis seda küsimust näha.

Mõni nädal tagasi läksin sõpradega baari. See oli geibaar Castros; vikerkaarelipud ja plakatid hirmuäratavatest särgita higistest meestest katsid kõiki seinu. Võib-olla on see vaid minu kujutlus, aga öösel tunduvad geibaarid mulle alati omandavat punaka varjundi, nagu valgus, mis on filtreeritud läbi rooste või vere. Isegi tänavalt sisse astudes tundub, nagu astuksid salaklubisse või kellegi võõra tumedasse fantaasiasse.

Just sellesse põrandaalusesse-aga-mitte-põrandaalusesse baari ma end heitsin, ühtaegu väsinud ja innukas. Veel üks öö kellegi teise unenäo peal hõljudes, veel üks teekond, mida lükkab edasi lootus armastusele ja hoiab üleval optimism, et kui ma seekord tervelt läbi tulen, ei pea ma ehk kunagi enam siia tulema.

See võib kõlada küüniliselt, aga ma ei mõtle seda nii. Geibaaridel on põhjapanev roll ruumidena, kus me saame kokku tulla ja kogukonda luua, aga lihtsalt öeldes ei otsinud ma tol õhtul kogukonnatunnet omasuguste seas — mul on ju geisõbrad olemas; ma otsisin armastust; ma tahtsin seda, mis tõstaks üksinduse mu sügavusest välja.

Armastus, see majakas, mis juhataks mind läbi tormi koju tagasi.

Ja siis ma nägin teda. Noh, alguses ainult tema silmi. Mu silmad kohtusid tema omadega hetkes, mille pingsus purustas maailma ja peatas aja, nagu oleks mulle äkitselt näidatud kadunud filmi, kuhu olid mõne riba peale kokku surutud kõik mu lapsepõlvemälestused, nüüdseks unustatud, rabavates värvides, mis tormasid mu pupillidest mööda. See oli pilk, mille jõust piisanuks graniidi süütamiseks. See pilk oli nii teadlik, korraga salapärane ja hüpnootiline ja ometi tuttav, ohu sähvatusega. Ma pidin temaga tutvuma. Aga ma ei julgenud pilku kõrvale pöörata, rääkimata tema poole liikumisest; ma olin külgetõmbe raamis tardunud.

19. sajandi saksa luuletaja Rainer Maria Rilke kirjutas armastusest kui hingede puudutusest (mõte, mille Joni Mitchell hiljem surematuks tegi), ja tol hetkel, ilma ekraani vahenduseta, oodates mitte midagi ja kõike, oma soovide juures kohal olles ja esimest korda (või vähemalt esimest korda pikast ajast) teadlikuna, et neil saab olla ainult üks anum, ainult üks siht, see inimene, kes seisis minust kahe meetri kaugusel, džinntoonik käes, Market Streeti räpases baaris, ma mõtlesin: kui armastus on hingede puudutamine, siis iha on nende esmakordne nägemine.

Nägu võib inimese kohta öelda rohkem kui miski, mida see inimene sulle oma minevikust või tulevikust räägib. Näost võib lugeda üksinduse elulugu, igatsuse geograafiat. Et kedagi tõeliselt vaadata, kedagi tõeliselt näha, pead sa ise olema valmis nähtud olema, mitte inimesena, keda sa tahad maailmale näidata, vaid inimesena seespool, plaanimata ja lihvimata sinana, paljaks kooritud sinana. Sellepärast ongi see hetk baaris pärast kõiki neid kuid mulle nii selgelt meelde jäänud.

Me ei saanud temaga kokku; mul pole endiselt vastuseid, aga see öö andis mulle uut jõudu. Kui näed kellegi teise hinge nii paljastatuna, kasvõi ühe põgusa hetke, taipad, et armastus ei ole tõenäosuse küsimus; see ei ole probleem, mida projekteerida või lahendada, vaid valmisolek lasta end kellegi teise ees muuta, alistumine skulptori kätele.

Armastus ei ole tõenäosuse küsimus; see ei ole probleem, mida projekteerida või lahendada, vaid valmisolek lasta end kellegi teise ees muuta.